Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist

Arvustused (3)

Merli Lindberg
Olen läbi lugenud Kerli Nõu "Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist". Võtsin juhuslikult poes kätte ja ei saanud seda muidu käest panna kui pidin rahakotirauad avama ja kodus raamatu lõpetama. See on väga sujuv lugemine nagu komm sulab suus, sulab see raamat lugedes. Ei saa enne mitte käest panna kui autori viimase seikluse ka läbi loed. Kui Kerli on hobiturist ratastel, siis mina olen tavapäraselt hobiturist tugitoolis ja eelistan enamus oma reisikogemustest kodus raamatutest, looduse- ja reisikanalitelt kätte saada. Võtab vähem aega, vantsimist, raha ja pingutust. Teadmised on enam-vähem samad. Kogemused kindlasti mitte. Kerli kirjutab oma raamatus ülipopulaarsest Taist suht negatiivses võtmes. Ma olen juba aastaid tagasi selle otsuse teinud, et ma kunagi sinna riiki ei reisi. See on räpane ja odav igas mõttes. Ei ole mulle vaja reisi rikaste enklaavi, et süüa head toitu ja tunda end turvaliselt. Samuti kirjutab Kerli Nõu mitte kõige nauditavamatest kogemustest Siberit rongiga läbides ja Sandy tormi üleelades New Yorgis ning kommenteeris “Hommik Anuga” saates Anu Välbale, et oleks nagu filmis olnud. Mnjaa, mina selles filmis poleks tahtnud osaleda. Mitte mugavusest, aga alalhoiuinstinktist. Mul on hea meel, et osad reisivad ja teised saavad kogeda maailma läbi rändurite. Mugavalt kodusest Eestist. Ma võin end rikkana tunnetada ka koduses Eestis. Siin on õhku, privaatsust, puhast loodust ja piisavalt head toitu. Ja nagu Kerli ütles, et "Olles käinud 102 riigis on maailm võrdlemisi ühetaoliseks muutunud." Ning lisas, et "Maailm on siin ja praegu meie ümber. Kõik on siin Eestis olemas ning meie ilvesed-rebased-hundid ei ole halvemad kui Big Five Aafrikas." Loe raamatuid ja koge elu siin ja praegu. #MinaJaMaailm #KerliNou #loenannestiiliga #RaamatTundmatustKultuurist #EestiKirjanik #EestiRaamat — Merli Lindberg

Mart Pechter
Kerli Nõu – Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist (Nõu Konsultatsioonid 2017, 352 lk) Reisikirjade ülekoormatud turul on Nõu raamat üks neid, mis massist veidi kõrgemale kerkib. Seda küll mitte eeskätt rännakute haarde poolest, kuigi 102 riigi külastamine sellekski alust annaks, vaid pigem tervitatava kooskõla poolest, mis tekib jutustaja hääle ja jutustatud lugude ühenduses. Arvestada tuleb sellega, et Nõu on oma reisidel üsna tavaline turist ja äärmuslikke isiklikke katsumusi või võõraste maade pahupooltesse sukeldumist kirjades ei ole. Seda võiks võtta aga pigem positiivselt, eriti võrreldes nii mõnegi teise autoriga. Liiga tihti peab reisikirjade nime all lugema viletsat sisekaemust või küündimatut ühiskonnakriitikat. Nõu minajutustajast huvireisija pole iialgi esiplaanil, kuid ta ei jäta ka lugejat maha – ning kõige meeldivam on tema enesekindlus olla just see, kes ta on. See tähendabki, et raamatu tekst on enamjaolt kirjeldav, mitte arutlev. See võiks jääda kuivaks ja igavaks, kuid õnneks on autoril anne üksikute mälestusväärsete hetkede tabamiseks. Olgu selleks siis illuminaatorit katvate kardinate avamine, mille järel Antarktika jäämäed oma säraga hinge kinni löövad, või hetk, kus suur Bangladeshi kalaturg haudvaikseks jääb ja kogu inimmass pilgud turistide paarile pöörab. Need eredad sähvatused panevad ka lugejat hetkeks kaugemale nägema. Kui kirjeldusi saab võtta kui dekoratsioone eredamate sähvatuste ümber, siis võib siin huvitava võrdluse leida tegelastega, kus kõik teised karakterid on minajutustaja selgelt eristuva isiksuse kõrval lihtsad statistid. Jutustaja ei trügi küll teadlikult ette, kuid suudab omal viisil siiski rääkida just endast ja maailmast, täpselt nagu pealkiri lubab.

Mikk Salu
On kahte tüüpi reisiraamatuid (sama kehtib muuseas ka reisisaadete kohta televiisoris). On need, mis räägivad paikadest, sellest mida näed, neist keda kohtad, kuskohas kõnnid, mida kuuled ja mida märkad. Ja siis on reisiraamatud (eriti aga reisisaated) mis keskenduvad reisijale-autorile endale: vaata-vaata-vaata mind, küll ma olen ikka lahe siin võõral maal, kas panite tähele kui vaimukalt ma kommenteerin seda võõrast paika? Kerli Nõu „Mina ja maailm“ kuulub esimest tüüpi reisiraamatute sekka. Autor on kohal, aga ta on eelkõige diskreetne hääl kaadri taga, kes juhatab lugejaid ühest paigast teise, räägib ja näitab, kuid ei kargle ise pidevalt lugejate vaateväljas. Kirjutatud on tavalise reisija vaatenurgast. Olgu, arvestades mastaapi ja eksootilisust (Nõu on käinud enam kui sajas riigis, raamatusse pole need kõik küll mahtunud), võib ju öelda, et keskmise turisti jaoks jäävad paljud neist kohtadest raha, aja või mis iganes puudusel kättesaamatuks. Mõte on aga selles, et see pole reisisihtkohtadest riikide süvaanalüüs, see pole ka adrenaliinisõltlase kannatused, kes matšeete käes läbi vihmametsa tungib ja mööduvast ojast endale joogivett ammutab. See on turisti raamat turisti pilgu läbi. Ja see on tegelikult ka raamatu tugevus, teeb kerget loetavaks, mõnusalt haaratavaks, annab möödaminnes ehk isegi mõned näpunäited ja soovitused. Arvan, et igaüks kes „Mina ja maailm“ loeb, teeb siin-seal endale mõne mentaalse märke: ahaa, sinna tasub küll minna; ohoo kui huvitav, sellest oli mul hoopis teine ettekujutus; nii-nii, see koht ongi igav nagu kahtlustasingi.