Surnute saar

Kirjeldus

Ulmekirjanduse uue laine literatuursel harjal supernoovana kirjandusse tulnud Roger Zelazny
(1937–1995) «Surnute saar» (Isle of the Dead; 1969) on üks ta esimestest romaanidest,
milles on selgelt näha noore vihase mehe loomingu ehedamaid tahke, teos on pärit
perioodist, kui Zelazny võitis ühe ulmeauhinna teise järel (16 auhinda, nende seas 6 Hugot ja
3 Nebulat) ning kirjutas oma parimad romaanid nagu «Valguse isand» ja «Amberi üheksa
printsi».
Mütoloogiast ja religiooniajaloost ainet ammutav teos käsitleb jumalikkuse ja surematuse
teemat. Zelazny küsib, et kui peaaegu surematuks ja kõikvõimsaks saada, milleks siis ikka
veel elada? Kas selleks, et oma annet heategudeks kasutada? Oma jumalike võimetega
tõesti pärisjumalaks hakata? Kirjanik mõtiskleb jumalaks väljavalituks osutumise üle. 
Teos pälvis Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni Nebula preemia nominatsiooni ning
võitis 1972. aastal prantsuse ulme aastaauhinna Prix Apollo parima tõlkeromaani
kategoorias. Raamatu pealkiri ja kaanekujundus tõukuvad šveitsi-saksa kunstniku Arnold
Böcklini (1827–1901) kuulsast maalisarjast «Surnute saar» (Die Toteninsel).
Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski. Kaanepilt Liis Roden. Sarja kujundus Raul Sulbi ja Mihkel
Laar. Sari: Orpheuse Raamatukogu. 174 lk.