Kadunud laste arhiiv

Kirjeldus

Tõlkinud Anne Lange, toimetanud Mari Laan, kujundanud Allan Kukk.

Kahe lapsega perekond pakib kogu oma elamise autosse ja lahkub New Yorgist, et asuda pikale teekonnale lõunasse, mööda lõputuid asfaltteid ühest motellist teise, läbi mägede ja kõrbete Mehhiko piiri suunas. Vanemad on dokumentalistid – nad näevad ja jäädvustavad maailma helide kaudu. Isa on pühendunud kontinendi viimase vaba põliselaniku, apatšide pealiku Geronimo mälestuse jäädvustamisele, ema köidab üle Mehhiko piiri tulevate lapspagulaste saatus. Nad ei tea veel, kas suudavad pärast ühist road trip’i perekonnana koos püsida. Samal ajal poiss ja tüdruk auto tagaistmel mängivad, igavlevad, magavad, kuulavad muusikat ja raamatuid, vanemate jutte pagulaskriisist ja apatšidest ning segavad kuuldud lood kujutluses omaenda mängude ja perekonnalooga. Samal ajal rändavad tuhanded Kesk-Ameerika ja Mehhiko lapsed hoolimatute smugeldajate meelevalla all põhja, USA piiri poole. Nad peavad ületama ühe jõe ja ühe müüri, kõndima läbi metsade ja kõrbete, sõitma rongide katusel, lootuses leida üles varem emigreerunud vanemad või pereliikmed.
Raamatus põimuvad kaks teekonda kaugete minevikukajadega ning Ühendriikide poliitilisele, ajaloolisele ja isiklikule kaardile joonistub ühe perekonna ja ühe armastuse, ühe riigi, rahva ja kontinendi lugu.

„Kadunud laste arhiiv“ valiti New York Timesi poolt aasta kümne parema raamatu sekka, see nomineeriti Bookeri auhinnale ja naiskirjanduse auhinnale (Women’s Prize for Fiction) ning on võitnud mitmeid auhindu (Rathbone Folio Prize 2020, Dublini rahvusvaheline kirjandusauhind 2021, Andrew Carnegie medal jt). Valeria Luiselli loomingut on tõlgitud enam kui 30 keelde, eesti keeles on seni ilmunud tema romaan „Minu hammaste lugu“ (Tänapäev 2022, tlk Mari Laan).